Elud psühhopaatidega

Möödusid nädalad ja kuud ning vaimne vägivald oli justkui pisut vähenenud. Oli tekkinud n.ö stabiilne rütm - käisime mõlemad tööl, tema käis minu kodus oma tütrega kohtumas ning vahetevahel käisime koos väljaski. Ning ühel päeval sattusime tütrega külla hoopis tema juurde. Ta oli too päev väga seltsiv, heasüdamlik, pakkus lõunat ja kohvi ning kui tütar lõunaunne jäi, hakkas meelalt käituma. Ütles isegi, et igatseb. Ega minulgi oli kõik halb juba unustatud ja ennustasin, et äkki on ta muutunud ja soovib nüüd ikka meiega olla. Ühtäkki üle poole aasta oli väga hea olla teineteise embuses ja tunda ta naha lõhna, aga siis avastas ta, et kondoom on purunenud. Kibekiirelt riided selga pannud, jooksin ma apteeki SOS-pilli ostma. Lonksasin vett peale ning siis saabus rahu. Mõned päevad hiljem maalt tulles leidsin oma jalasääre pealt puugi. Keerasin ta värisevate kätega küljest, aga pea jäi ikkagi sisse. Torkisin veel nõelaga, aga kindel ei olnud, kas sain selle välja või mitte. Piirkond oli...

IV osa-UUS ELU Elades oma ema juures, oma kunagises väikeses toas kahe lapsega, kaalusin iga päevaga oma ehitusjärgus maja müümist ning seejärel korteriostu samasse linna, kus möödus minu lapsepõlv ning kus on ka minu ema. Toimiva tugivõrgustiku olemasolu on sellises olukorras äärmiselt oluline. Sügisel saigi maja müüdud ning kuu aja pärast ka korter ostetud. See tunne oli juba väga hea. Minu oma koht kus olla! Järgnevad kuud toimus korteris siiski kapitaalremont. Paul kordas mulle pidevalt „Sa ei saa hakkama! Sa ei saa kahe lapsega üksi hakkama!“ Mul oli tunne, et ta nagu ei tunneks mind. Ma teadsin, et ma saan hakkama, selles olin ma enam kui kindel.  Ma sisustasin ise kodu, mis mulle kuulus, täiesti omaenda finantseeringutega. Ema kinkis uue kodu puhul külmkapi. Palju suutsin korteris ka ise ära teha nagu näiteks vanadest lagedest penoplasti eemaldamine, vana tapeedi eemaldamine, pahteldamine, lihvimine, kruntimine, värvimine ja uue tapeedi panemine. Akende palede värskend...

Suve lõpul, kui beebi oli saanud kuuekuuseks, olin ma enamjaolt tema juurest oma asju ema juurde hakanud tagasi tassima ning seal enam ei viibinud. Teadsin sisimas, et SELLIST ELU MA JU EI SOOVINUD. Ei soovinud ka lastele elu sellise isaga, kes nende ema alalõpmata mõnitab ning sellega neile eeskujuks on. Minu hinges valitses tohutu pettumus. Osalt süüdistasin ennast, et ma jälle sellisesse auku hüppasin. Teisalt saatust, et vaid mulle on selline elu määratud. Olin kõigele väga haavatav, aga sellest hoolimata üritasin võtta kogu jõu kokku ja pakkuda kasvavale beebile turvalisust ja rahulolu. Hakkasin käima ka psühholoogi juures ja sain mõningat abi. Psühholoog soovis ka Pauli kaasata kuid tema ei soostunud tulema. Minu enesehinnang oli olematu ja hinges oli vaid valu ning pisarad olid igapäevased. Minu ümber oli palju peresid, kes olid õnnelikult koos, käsikäes jalutades ja lastega rõõmsalt mängides. Ma ei suutnud ega tahtnud neid vaadata. Minu ümber oli nii palju en...

Kuigi oli minul toona eluasemelaen ning renoveermisjärgus maja olemas, siis see variant temale ei sobinud. Paul tegi ettepaneku, et ostab meile hoopis korteri ja kolime kokku. Tegime mõned kirjalikud ülevaated, kuidas kodune kord välja nägema hakkab ja kes mille eest vastutab. Tema soovis tasuda eluaseme kommunaalid jms seotud arved, toit-meelelahutus-reisimine pooleks, minu isikud kulud (auto, riided, telefon jms tarbed ja käigud) minu enda kanda. Kodu korrashoid enamvähem mõlema vastutada, söögi tegemine enamjaolt minu vastutada/ teha. Ning kui ma peaks olema kodune ja palju aega üle, siis mõne tema ülesande enda kanda võtma. Üsna varsti oligi sobib korter välja vaadatud ja ka tehing sujus kiiresti. Otsustasime korterit remondi näol värskendada ning ostetud sai ka uus mööbel. Tuli järgmine pauk. Mind korterisse sisse kirjutada ei lubatud. Tehke omad järeldused... Järk-järgult kadus mul huvi panustada korterisse, mis ei kuulu mulle, kuhu mina ei kuulu ning millest võ...

Olen 31-aastane kõrgharidusega naisterahvas ja üksikema kolmele imetoredale lapsele. Töötan meditsiinivaldkonnas. Mul oli täpne visioon, mida ma elult tahan ja kuidas ma seda näen. Aga ometi ei ole nii läinud. Olen pidanud pettuma ja pettuma ja pettuma. Korduvalt... Mul on tunne, et ma otsin täiesti valest kohast, täiesti valesid inimesi. Minu viimane kooselulugu on aga järgmine ... I OSA - KOHTUMINE Kõik see sai alguse viis aastat ja kaks kuud tagasi. Armusin temasse tööpostil olles järk-järgult, salaja... Ta nägi välja minu jaoks nägus, hoolitsetud (soeng, puhtad käed ja klaar nägu), tema hoiak ja kõnnak meeldisid mulle, selles kiirgas šarmantsust, julgust, enesekindlust. Ta paistis olevat mees (ikkagi minust mõni aasta vanem), kes on siiras ja kohusetundlik. Teadsin, et ta oskab laulda ja mängib klaverit – nagu minagi! Ning samuti olime pärit ühest alevikustki. Isegi meie prillide miinusnumber oli sama! Ma lõpetasin tol ajal kiirelt oma karile jooksnud suhte ning tor...