PAULIINE LUGU - VI OSA – RAHU TOOV PÄÄSTEINGEL

Möödusid nädalad ja kuud ning vaimne vägivald oli justkui pisut vähenenud. Oli tekkinud n.ö stabiilne rütm - käisime mõlemad tööl, tema käis minu kodus oma tütrega kohtumas ning vahetevahel käisime koos väljaski. Ning ühel päeval sattusime tütrega külla hoopis tema juurde. Ta oli too päev väga seltsiv, heasüdamlik, pakkus lõunat ja kohvi ning kui tütar lõunaunne jäi, hakkas meelalt käituma. Ütles isegi, et igatseb. Ega minulgi oli kõik halb juba unustatud ja ennustasin, et äkki on ta muutunud ja soovib nüüd ikka meiega olla. Ühtäkki üle poole aasta oli väga hea olla teineteise embuses ja tunda ta naha lõhna, aga siis avastas ta, et kondoom on purunenud. Kibekiirelt riided selga pannud, jooksin ma apteeki SOS-pilli ostma. Lonksasin vett peale ning siis saabus rahu.

Mõned päevad hiljem maalt tulles leidsin oma jalasääre pealt puugi. Keerasin ta värisevate kätega küljest, aga pea jäi ikkagi sisse. Torkisin veel nõelaga, aga kindel ei olnud, kas sain selle välja või mitte. Piirkond oli kergelt punetav. Üritasin selle peale mitte rohkem mõelda, aga pilgu heitsin jalale iga päev.

Oma kasvava stressi, unehäirete, nutuvalmiduse, pideva väsimuse, huvipuuduse, kerge ärritatuse, masenduse ja rõõmu puudumise tõttu pöördusin lõpuks psühhiaatri vastuvõtule. Olin ennast ette valmistanud, et ilmselt tuleb mul hakata tarvitama antidepressante. Ma ei olnud enam nende vastu, sest kõik oli lõppude lõpuks üle pea kasvanud, ma ei osanud ega tahtnud ennast enam ise aidata ning ma vajasin kohest heaolu ja muutust. Seda ma ka sain. Minu jaoks algas muutus juba siis, kui ma võtsin esimese tableti. Teisel, kolmandal päeval pidi enesetunne veel rohkem muutuma, tekkis peavalu ja iiveldus. Ma vaevlesin pidevas väsimuses ja halvas enesetundes. Kaks nädalat hiljem, kui keha oleks pidanud juba sertraliiniga harjuma, ma ei suutnud voodist tõusta. Puudus jõud ja kogu aeg iiveldas. Aga ma pidin ju tööle minema. Jälgisin ka oma jalasäärt, no see oli endiselt punetav. Tööl olles rääkisin oma mure vanemõele, kes soovitas mul ikkagi puukborrelioosi ja puukentsefaliidi testid teha. Kartsin isegi juba kõige hullemat, sest enesetunne ei muutunud päevapeale sugugi paremaks.

Puukborrelioosi vastus tuli negatiivne, entsefaliidi vastus pidi tulema paari päeva pärast. Paul pakkus, et võtaks veel maksanäitajad ja vere üldpildi. Olin nõus. Siis tärkas mõte ka võtta HCG, sest mul polnud siia maani veel menses alanud. Ajasin selle SOS pilli süüks, et too mu tsükli segamini lõi. Ja siis helistas Paul ja küsis kas ma HCG vastust juba nägin või? Ning ütles, et ma olen hoopis rase. SOS pill ei toiminud. Ma nutsin, sest sellega ma ei olnud üldse arvestanud. Paul käskis jälle aborti minna tegema ning tegelikult oli esimene mõte minulgi, et temasugusele psühhopaadile ma küll teist last ei sünnita! Käisin günekoloogi vastuvõtul ja küsisin saatekirja. Mul oli veel mõned päevad järele mõelda. Kui ma rääkisin sellest Pauli emale, siis tema oli küll arvamusel, et ma ei peaks seda tegema.

Lapsed saab üles kasvatatud küll, et temagi kolm last üles kasvatanud praktiliselt üksinda (isast väga abi ei olnud). Ütles, et küll Paul olukorraga lepib. Minu oma ema ütles vaid, et noorena on lihtsam lapsi kasvatada. Lõpuks olin minagi jõudnud  hakata hoopis rõõmu ja huvi tundma, et ta nii väga tulla tahtis. Minu jaoks võttis see uue tähenduse. Tühistasin abordiaja. Paul sõimas mind mitmeid kordi läbi ja käskis uue aja panna. Ma ei teinud seda. Ma võtsin vastu otsuse, et ma kasvatan seda last ilma temata ning annan talle ka oma nime. Minu arvates kõlas see hea karistusena.

Minu kolmanda lapse ootus oligi vaid minule. Käisin üksinda ämmaemanda vastuvõtul, ultrahelis, kõhupilte tegemas, sisseoste tegemas. Tütar silitas mu kõhtu ja rääkis kõhubeebiga, kuidas ta nii väga vennat ootab. Ostsin raseduse ajal kõik asjad valmis, et ma ei peaks vastsündinud beebiga midagi poodi ostma minema. Ning siis üks hetk soovis ka Paul beebile midagi osta. Kuna ma juba olen krooniline andestaja ning loodan ja ootasin ikka veel parimat, siis sai ta selle võimaluse. Lubasin tal lõpuks osta mõned beebiriided, turvahälli ja teki ning vankriostukski kandis ta omal soovil vastava summa, peale seda kui ma olin vankri ära ostnud. Ja see oligi tema poolt kõik. Unistasin ikka veel, et ta tuleks ja kõik saaks korda. Unistasin, et äkki poja sünd toob talle mõistuse. Meenutasin, kuidas ma mingi hetk pakkusin talle, et müüme omad korterid maha ja ostame maja, kus lapsed saaksid aias joosta ja mängida, kiikuda ja maailma avastada. Tema vastused olid eitavad.

„SINUSUGUNE LIBE PARASIIT MIND EI HUVITA!“

Käisin raseduse ajal ka raseduskriisi nõustaja vastuvõtul, mis mulle tegelikult midagi ei andnud. Kutsuti sinna ka Pauli, aga ta ei tulnud. Pakuti välja ka tasulist paariteraapiat, sinnagi ei soovinud Paul tulla. Mida ma öelda tahan, on see, et mina oleksin andnud korduvalt oma andestuse ja uue võimaluse kui Paul tunnistaks endale, et tal on probleeme ja tegeleks nendega. Ma usun (või uskusin?) muutustesse ja võimalustesse. Ma ei tahtnud kunagi, et lapsed peaksid kasvama ilma isata ja mul tuleb siiamaani nutt kurku, kui pean mõtlema sellele, et nende isale oli kõige tähtsam iseenda ego toitmine ja enese hellitamine, endale elamine.

Poja sünd oli minu jaoks unistuste sünnitus. Kõik läks täpselt nii, nagu mina soovinud olin – ämmaemand, kes vastu võtnud ka minu teised lapsed, vette sünnitus, omaenda kätega beebi kaissu tõstmine veest, fotograaf... Imeline mälestus, igaveseks!

Kuna minu mälestustesse oli tardunud hetk, kui sündis minu esimene poeg ja tema isa kui minu elukaaslane kinkis mulle üllatuseks kuldsõrmuse, öeldes, et kui sünnib poeg, siis nii on kombeks. Muidugi ma ootasin, et Paul sama teeks. Või pigem salamisi unistasin. Unistasin, et tuleb sünnitusmajja suure roosikimbu ja sõrmusega. Oh mind unistajast naiivitari küll! Loomulikult midagi sellist ei juhtunud. Ei juhtunud ka päevi ega nädalaid hiljem.

Peale poja sündi ostis ta endale taas tuttuue auto. Mulle pakkus oma vanu autosid müügiks. Samamoodi ostis ta endale ka kõige kallima Apple nutikella ja kõige kallima Apple läptopi, millega ta enamasti loeb vaid ajalehti, artikleid. Nendega keksitakse siiamaani minu ees.

Kui olin ennast üks hetk kokku võtnud, siis teatasin, et kuna temal puudus huvi laste ja pere olemasolule, abielule ja näen, et ta neid ei väärtusta, siis panen sündinud pojale oma perekonnanime. Ja kus siis läks torm lahti. Muidugi ma sain aru, et tahetakse ju isa nimi panna, mõelda vaid kui tore, sündis poiss ja nimi läheb edasi, juhhei! Mulle aga öeldi, et „SINUSUGUSE KASUTATUD NAISEGA EI ABIELLU MA KUNAGI!“ Jah, need on laused, mis jäävad mu hinge surmani. Nüüd on see ka trükimustril olemas. Midagi leiab ka päevikust. Mind ähvardati, et ta ei aita mind enam kunagi, et ta ei toeta seda last iialgi ega osale tema elus. STOPP!

Proovime nüüd jätta kõik emotsioonid ja kättemaksu kõrvale. Mis ma siis teeks? Üks mu kolleeg tuli mulle nendes küsimustes appi ja oli mulle toeks. Ta soovitas vaadata probleemi natuke teisest küljest. Minu tütrel on lihane vend, aga miks peaks ta olema teise perekonnanimega? Jah, ma tean, et ma lootsin aastaid saada endale sama perekonnanimi, aga ei saanud. Miks peaksin ma nende kahe lapse elu veel raskemaks tegema nimede tõttu? Et hiljem saaksid nad minult pärida ja mind süüdistada? Ei, ma ei taha seda. Ma jätsin HAMBAD RISTIS oma viha ja vaenu kõrvale ning võtsin vastu otsuse, et pisipojale saab tema nimi.

Ja siis tuli järgmine pauk – mulle visati ette isadustesti paberid, kuhu nõuti minu allkirja. No see võttis mul tõesti suu ammuli. Tõesti?! Sa tõesti oled niiiiii ebakindel, et soovid teha isadustesti? Teadsin, et ta on paranoiline, seda ta oli aastaid. Aga see test oli viimane piisk karikasse. Muidugi mul ei olnud midagi varjata ja allkirjaga koos kukkusid lehele ka pisarad... Mu süda murdus taas miljoniks tükiks.

Päeval, mil läksime linnavalitsusse lapsele nime panema, jääb mälestustesse igaveseks, sest pärast nimepanekut autosse istudes ta lõi kaht kätt kokku ja ütles siis: „TEIE KASVATATE LAPSE ÜLES JA MINA SAAN NIME ENDALE!“.

Lusikapeole ta ei tulnud, ei tulnud ta ka tütre lusikapeole.

Ta ei tundnud vähematki kahetsust, et minuga nii käitus ega pole kunagi minu ees mitte millegi eest vabandanud.