Pauliine lugu-IV osa-UUS ELU, OMA KODU OST; V osa- DISTANTSSUHE

IV osa-UUS ELU

Elades oma ema juures, oma kunagises väikeses toas kahe lapsega, kaalusin iga päevaga oma ehitusjärgus maja müümist ning seejärel korteriostu samasse linna, kus möödus minu lapsepõlv ning kus on ka minu ema. Toimiva tugivõrgustiku olemasolu on sellises olukorras äärmiselt oluline.

Sügisel saigi maja müüdud ning kuu aja pärast ka korter ostetud. See tunne oli juba väga hea. Minu oma koht kus olla! Järgnevad kuud toimus korteris siiski kapitaalremont. Paul kordas mulle pidevalt „Sa ei saa hakkama! Sa ei saa kahe lapsega üksi hakkama!“ Mul oli tunne, et ta nagu ei tunneks mind. Ma teadsin, et ma saan hakkama, selles olin ma enam kui kindel. 

Ma sisustasin ise kodu, mis mulle kuulus, täiesti omaenda finantseeringutega. Ema kinkis uue kodu puhul külmkapi. Palju suutsin korteris ka ise ära teha nagu näiteks vanadest lagedest penoplasti eemaldamine, vana tapeedi eemaldamine, pahteldamine, lihvimine, kruntimine, värvimine ja uue tapeedi panemine. Akende palede värskendus – pahtel, lihv, uus värv, silikooni panemine. Suure osa mööblist panin samuti ise kokku. Tihti oli nii, et panin beebi ema juures magama ning läksin ise remonti tegema. Ma nautisin seda tegevust, et sain ise oma kätega oma kodu vormida. Paul seda tegevust aga ei toetanud. 

Umbes neli kuud hiljem saime sisse kolitud. Tänaseks (aprill, 2020) oleme elanud siin juba kolm aastat.


V osa- DISTANTSSUHE

Olukord muutus, sest meie vahel oli nüüd vahemaa. Minus valitses enamasti rahulolu. Olin peaaegu saanud üle ärevusest ja sundmõtetest. Neid oli vähem, sest meie igapäevane suhtlus Pauliga oli vähenenud. Enamasti kirjutas ta FB messengeri ja küsis: „Kuidas mu tütrel läheb? Kas te saate ikka hakkama? Ega midagi juhtunud ei ole? Kas on midagi juhtunud?“. Ma lubasin endale, et nii on kõigile parem, kui ta tuleb siia oma tütrega kohtuma. Andsin talle isegi oma korteri võtmed, sest mul olid ka tema omad ning neid ei olnud ta kunagi tagasi küsinud. Mul oli hea meel, et tütar sai isa näha ja temaga koos aega veeta. Kahju oli see, et kui ta tütart vaatama tuli, ei toonud ta talle peamiselt kunagi mitte midagi.

Mingi aeg hakkas ta üha enam mõnitama ka meie tütart. Viimase nutuhoogude peale pöördus ta pahameelselt lapse poole küsimusega „Mis neuroosi sa jällllllle otsid?“ Korduvalt pidin ma kuulama manitsusi, et ma hellitan ta ära ning „ma ei taha, et ta kasvaks selliseks nagu sina!“. Kui tütar oli kahene ning avastas ja katsetas uusi turnimisvõimalusi ja oskuseid diivanil ronimisega, vaatas Paul seda altkulmu ning ütles siis oma lapse kohta tema enda kuuldes:
„SEE TÜDRUK ON ERIKOOLI PASKAAK!“ Samuti mängis ta siis ka elatisega – kui tütar tegi nn lapselikke koerusi, karistas Paul sellega, et kandis alla miinimumi elatist. Kui oli korralikum olnud, siis oli elatis miinimumi piires.

Kirsi tordile lisas see, et ükskord kaotas ta tütre vale käitumise peale enesekontrolli ja tutistas MINU KODUS raevununa MEIE TÜTART nii kõvasti, et tütrel tulid selle koha pealt juuksed ära. Tütar nuttis lakkamatult. See ei olnud sugugi esimene kord, kui ta tütart tutistas. Umbes neljas-viies. Ma tundsin, kuidas mulle justkui nuga südamesse löödi. Rääkisin temaga toimunust, selgitades ja põhjendades, et vägivallaga last ei kasvata ning mis selline karistamine kaasa toob. Ta ei kuulanud mind ning ütles, et ma ajan pada ja mul on väärarusaamad (nagu alati). Tema jäi omale kindlaks, et last on vaja füüsiliselt karistada, et temast kaabakas ei kasvaks. 

Kuna meil olid täiesti erinevad arusaamad laste kasvatamisest ja karistamisest, siis teadsin, et nii see ei jää ning pöördusin järgmisel päeval sotsiaal-ja lastekaitsesse. Seal kuulati mu mure ära, rahustati mind maha ning siis suunasid mu edasi PPA uurija juurde, et ma avalduse esitaksin. Tegingi seda, et mitte astuda samale poolele oma laste isaga, vaid oma lapse poolele, et kaitsta vaid teda. Mulle öeldi kohe, mis karistuseks määratakse - „Heade isade kasvukoolitus“ (kindlasti ei ole pealkiri nii, aga mõte jääb samaks). Peale seda intsidenti olen ma maailma suurim REETUR ja KITUPUNN. Aga mis sest...