Pauliine lugu- III osa- ÄRAKOLIMINE
Suve lõpul, kui beebi oli saanud kuuekuuseks, olin ma enamjaolt tema
juurest oma asju ema juurde hakanud tagasi tassima ning seal enam ei
viibinud. Teadsin sisimas, et SELLIST ELU MA JU EI SOOVINUD. Ei soovinud
ka lastele elu sellise isaga, kes nende ema alalõpmata mõnitab ning
sellega neile eeskujuks on. Minu hinges valitses tohutu pettumus. Osalt
süüdistasin ennast, et ma jälle sellisesse auku hüppasin. Teisalt
saatust, et vaid mulle on selline elu määratud. Olin kõigele väga
haavatav, aga sellest hoolimata üritasin võtta kogu jõu kokku ja pakkuda
kasvavale beebile turvalisust ja rahulolu.
Hakkasin käima ka psühholoogi juures ja sain mõningat abi. Psühholoog soovis ka Pauli kaasata kuid tema ei soostunud tulema. Minu enesehinnang oli olematu ja hinges oli vaid valu ning pisarad olid igapäevased. Minu ümber oli palju peresid, kes olid õnnelikult koos, käsikäes jalutades ja lastega rõõmsalt mängides. Ma ei suutnud ega tahtnud neid vaadata. Minu ümber oli nii palju enesekindlaid, õnnelikke, rahulolevaid sõbrannadest emasid, kelle elukaaslased või abikaasad neile iga päev toeks on. Neil oli kõik see, millest mina olin iga päev unistanud. Olla kellegi naine, kellegi abikaasa ja elada täisväärtuslikku stabiilset pereelu. Minu soov oli olla partner, mitte ori või korterikaaslane. Ikka veel iga päev ootasin, et ta tuleks minult andestust paluma. Ootasin seda ja olin valmis ka andestama.
Kui ma asju kolisin ning viisin ema juurde kaasa odava triikraua, mis ta mulle emadepäevaks kinkis, sõimas ta mind korduvalt vargaks. Mingi aeg hakkasin aina rohkem kahtlema Pauli vaimses tervises, sest ta hakkas süüdistama, et ma käivat salaja tema korteris– kord on apelsinid söödud, siis katkised lambipirnid kusagil teises kohas ning vetsupaber kuskil. Siis olid jälle mingid teised asjad kadunud või muus kohas. Ausalt öeldes ei olnud mul mingit tahtmist oma jalga sinna kohutavasse korterisse tõsta. Vandusin, et ma ei käinud ja ühtegi tema asja ma kaasa viinud ei ole. Mõningad minu enda asjad on veel siiani seal.
„TA ÜTLES ALATI, ET EGA MA TALLE LAST EI SÜNNITANUD, VAID HOOPIS EESTI RIIGILE!“
„TA ÜTLES, ET MEIE LAPSED ON VAID GEENIPROJEKTID!“
Ta ei helistanud kunagi niisama, et rääkida, kuulda häält. Ta ei suudelnud ega kallistanud kunagi ise kui ma lähen või tulen. Ta ei märganud mu vajadusi, ei pakkunud abi, ei kiitnud mind, ega tahtnud, et ma end hästi tunneksin. Ta ainult naeris mu üle. Ta ei suudelnud mind siis, kui meil tütar sündis. Mulle jäi igas olukorras tunne, et ta ei pidanud mind oluliseks. Kui ma soovisin temalt mõnes otsustavas küsimuses nõu küsida, siis ta vastas ta et „Mõtle ja otsusta ise, sa oled ju juhtumisi täiskasvanud naine!“ Ta pani mind alati tundma, et ma olen üksi oma murede ja mõtiskluste keskel.
Iga päev pani ta mind rumalalt tundma, küsides küsimusi kus pealinnas palju inimesi elab või kus osariigis kus linn asub. Või kes on kõige kõrgema IQga inimene maailmas või kes oli mingi teatud asja looja või leiutaja või kui suur on mingi riigi pindala või mis tähendab mingi psühholoogiline või mingi muu termin jne jne jne.
„SA ÜTLESID ET MA OLEN ODAV“
„SA ÜTLESID, ET OLEME SUHTES VAID SEETÕTTU ET SA LASID LATI ALLAPOOLE“
Söögi alla ja peale kuulsin ma kui loll ma olen.
„SA TAHTSID, ET MA ÜTLEKS SULLE, ET MA ARMASTAN SIND KUIGI ISE EI TEINUD SEDA MITTE KUNAGI“
Hakkasin käima ka psühholoogi juures ja sain mõningat abi. Psühholoog soovis ka Pauli kaasata kuid tema ei soostunud tulema. Minu enesehinnang oli olematu ja hinges oli vaid valu ning pisarad olid igapäevased. Minu ümber oli palju peresid, kes olid õnnelikult koos, käsikäes jalutades ja lastega rõõmsalt mängides. Ma ei suutnud ega tahtnud neid vaadata. Minu ümber oli nii palju enesekindlaid, õnnelikke, rahulolevaid sõbrannadest emasid, kelle elukaaslased või abikaasad neile iga päev toeks on. Neil oli kõik see, millest mina olin iga päev unistanud. Olla kellegi naine, kellegi abikaasa ja elada täisväärtuslikku stabiilset pereelu. Minu soov oli olla partner, mitte ori või korterikaaslane. Ikka veel iga päev ootasin, et ta tuleks minult andestust paluma. Ootasin seda ja olin valmis ka andestama.
Kui ma asju kolisin ning viisin ema juurde kaasa odava triikraua, mis ta mulle emadepäevaks kinkis, sõimas ta mind korduvalt vargaks. Mingi aeg hakkasin aina rohkem kahtlema Pauli vaimses tervises, sest ta hakkas süüdistama, et ma käivat salaja tema korteris– kord on apelsinid söödud, siis katkised lambipirnid kusagil teises kohas ning vetsupaber kuskil. Siis olid jälle mingid teised asjad kadunud või muus kohas. Ausalt öeldes ei olnud mul mingit tahtmist oma jalga sinna kohutavasse korterisse tõsta. Vandusin, et ma ei käinud ja ühtegi tema asja ma kaasa viinud ei ole. Mõningad minu enda asjad on veel siiani seal.
„TA ÜTLES ALATI, ET EGA MA TALLE LAST EI SÜNNITANUD, VAID HOOPIS EESTI RIIGILE!“
„TA ÜTLES, ET MEIE LAPSED ON VAID GEENIPROJEKTID!“
Ta ei helistanud kunagi niisama, et rääkida, kuulda häält. Ta ei suudelnud ega kallistanud kunagi ise kui ma lähen või tulen. Ta ei märganud mu vajadusi, ei pakkunud abi, ei kiitnud mind, ega tahtnud, et ma end hästi tunneksin. Ta ainult naeris mu üle. Ta ei suudelnud mind siis, kui meil tütar sündis. Mulle jäi igas olukorras tunne, et ta ei pidanud mind oluliseks. Kui ma soovisin temalt mõnes otsustavas küsimuses nõu küsida, siis ta vastas ta et „Mõtle ja otsusta ise, sa oled ju juhtumisi täiskasvanud naine!“ Ta pani mind alati tundma, et ma olen üksi oma murede ja mõtiskluste keskel.
Iga päev pani ta mind rumalalt tundma, küsides küsimusi kus pealinnas palju inimesi elab või kus osariigis kus linn asub. Või kes on kõige kõrgema IQga inimene maailmas või kes oli mingi teatud asja looja või leiutaja või kui suur on mingi riigi pindala või mis tähendab mingi psühholoogiline või mingi muu termin jne jne jne.
„SA ÜTLESID ET MA OLEN ODAV“
„SA ÜTLESID, ET OLEME SUHTES VAID SEETÕTTU ET SA LASID LATI ALLAPOOLE“
Söögi alla ja peale kuulsin ma kui loll ma olen.
„SA TAHTSID, ET MA ÜTLEKS SULLE, ET MA ARMASTAN SIND KUIGI ISE EI TEINUD SEDA MITTE KUNAGI“
Kommentaarid
Postita kommentaar