Pauliine lugu-II osa KOKKUKOLIMINE
Kuigi oli minul toona eluasemelaen ning renoveermisjärgus maja
olemas, siis see variant temale ei sobinud. Paul tegi ettepaneku, et
ostab meile hoopis korteri ja kolime kokku. Tegime mõned
kirjalikud ülevaated, kuidas kodune kord välja nägema hakkab ja kes
mille eest vastutab. Tema soovis tasuda eluaseme kommunaalid jms seotud
arved, toit-meelelahutus-reisimine pooleks, minu isikud kulud (auto,
riided, telefon jms tarbed ja käigud) minu enda kanda. Kodu korrashoid
enamvähem mõlema vastutada, söögi tegemine enamjaolt minu vastutada/
teha. Ning kui ma peaks olema kodune ja palju aega üle, siis mõne tema
ülesande enda kanda võtma.
Üsna varsti oligi sobib korter välja vaadatud ja ka tehing sujus kiiresti. Otsustasime korterit remondi näol värskendada ning ostetud sai ka uus mööbel. Tuli järgmine pauk. Mind korterisse sisse kirjutada ei lubatud. Tehke omad järeldused... Järk-järgult kadus mul huvi panustada korterisse, mis ei kuulu mulle, kuhu mina ei kuulu ning millest võib-olla ei saagi minu kodu, ütles minu sisetunne. Ja see tunne polnudki vale.
Kui küsisin, kuhu tuppa tuleb Georgile voodi ja kuhu tema asjad, siis vihastas Paul ning nähvas, et temale siin küll kohta ei ole ega siia elama ei tule ning kui külastusaeg on, siis võib diivanil magada! Justkui noaga sain südamesse.
Kõhubeebi kasvas muretult ning mina tundsin ennast enamvähem hästi, kui ühel päeval tööl olles tundsin ma, et emakas on pidevas toonuses. Otsustasin külastada oma günekoloogi, kes peale läbivaatust soovitas mulle magneesiumi ja nospad tarvitama hakata, see rahustab emaka maha. Olin mures, sest kuna mul oli 24-tunnine vahetus, oleksin ma apteeki saanud minna alles järgmine päev. Palusin Pauli, et ta apteegis käiks ja mulle vastavad ravimid tooks, aga ... Ta keeldus. Ja naeris... Küsisin loa vanemõelt, et käia ära apteegis tööajast. Õnneks sain selle loa ja ta asendas mind sellel ajal.
Voodis oli kõige tähtsam see, et „tema saaks ennast tühjaks lasta ja pinged maandada!“ Midagi rohkemat ei tulnud kõne alla. Mina jäin alati ilma. Alati. Kingitused, mis sain temalt neli korda aastas, ehk siis sünnipäevaks, jõuludeks, naistepäevaks ja emadepäevaks olid enamasti sümboolsed, sest „muidu sa jääd mulle liiga palju võlgu ja ei suuda tagasi maksta!“ Mingi aeg ta vahetas täiesti lambist ära Elioni parooli. Kui ma küsisin miks, siis ütles, et seepärast, et ma ei saaks tasulisi filme vaadata. Ma ei olnud tegelikult kunagi tasulisi filme vaadanudki...
„TA ÜTLES, ET MA EI ANNA MIDAGI, MÜÜN ÕHKU JA MA OLEN ÕHUPEA“
Kogu rasedus möödus mul... kurvalt. Vaatasin, kuidas beebigrupi tuttavate tulevased lapse isad oma naisi ja kõhubeebit poputavad, täites naise imelikke söögiisu soove, emmates naist ja silitades kasvavat kõhtu. Mina aga nägin unes, et Paul loobib mind kividega... Sündis tüdruk. Paul tõi lilled. Kogu moos. Saime koju. Tütre elukohaks sai sama, mis minulgi ehk siis minu ema aadress. Tema korterisse meid ju sisse kirjutada ei lubatud. Või siis pigem mind. Sest enda lapse ta oleks lubanud nüüd enda korterisse sisse kirjutada.
Ükshetk teatas Paul, et tema magab nüüdsest teises toas, sest temal on vaja ikkagi järgmiseks tööpäevaks välja magada. Mina olin öösiti üleval ja rahustasin gaasivaludes beebit ning pakkusin pidevalt rinda. Teised isad aitasid emadel ka öösel beebiga tegeleda, ning läksid samuti hommikul tööle, aga Paul polnud selline, ta ütles, et see on emade töö, sest emad saavad selle eest emapalka!
„SEE ON SINU TÖÖ, SEST SULLE MAKSTAKSE SELLE EEST EMAPALKA!“
Hommik algas mul alati temaga koos, sest ta kolistades ja toas ringi kõndides ajas mu lihtsalt üles. Aga ma ei tulnud vahetevahel meelega toast välja, sest ma olin eelnevast ööst rampväsinud. Samuti heitis ta mulle ette, et ma talle iga hommik süüa ei tee. Tema tahtis nii, et tema tööpäeva hommikul tõusen ma üles ja teen talle hommikusöögi valmis. Harv juhus oli kui ta ka minu jaoks tegi. Ta ei osanud, või pigem ta ei tahtnud osata. Sest tema on ju tippspetsialist ja toidutegemine on naiste töö.
Möödusid nädalad ning külla võis tulla minu vanem poeg. Paul tegi täpse ettekirjutise, et ta võib külastada kaks korda kuus nädalavahetusel. Soovi korral võib magada diivanil. Georg märkas, et majapidamises on ka vann ning küsis minult, kas ta võib õhtul vanni minna, et seal on ju nii mõnus. Selle peale ütles Paul, et enne koristagu ja pesku kõikide tubade põrandad ära, siis on selle välja teeninud.
„SA ÜTLESID, ET HEAD INIMESED ON SELLEKS, ET NEID ÄRA KASUTADA!“
Mõni aeg peale beebi sündi olid minu dekreedirahad peaaegu, et otsa saanud. Ega neid justkui meeletult ei olnudki. Et vanemahüvitist veel nii pea oodata ei olnud, võtsin julguse kokku ning läksin esimest korda süda värisedes härralt raha paluma. Tundsin varbaotsteni kuidas ma kerjan! Seejärel naerdi mind välja ning noomiti, et ma kõik oma raha olen ära raisanud ning temalt ei saa ma sentigi... Läksin mures oma ema juurde.
Ma tihti põgenesin just ema juurde ka sellepärast, et saada hommikul magada. Et keegi mind üles ei ajaks, sest beebiga on kohutavalt raske. Muidugi läksin ema juurde ka sellepärast, et oma poega rohkem näha, sest leppisime tema isaga peale minu uue beebi sündi kokku, et on nädal minuga ja nädal temaga. Poeg oli samuti sellise graafikuga nõus.
Kord me käisime koos poes ning kui ma küsisin, kas ta ostaks mulle need 30-eurosed kingad, siis vastas ta „EI, SA POLE NEID VÄÄRT“
Mingi kord kui meil oli avameelne jututeema, siis ütles ta mulle et „ Ega Sina mind õnnelikuks ei teegi!“ „Sina ei ole minu elukvaliteeti paremaks muutnud, pigem vastupidi!“
Kord palusin tal tuua poest saia, et ma saaksin hommikupudru asemel teha hoopis vaeseid rüütleid, aga ta naeris selle peale ja ütles, et ega ma sul mingi jooksupoiss ole. „Ja kui tahad, siis mine ise!“
Peale beebi sündi ostis ta omale täiesti uue teise auto, see vist pidi olema rohkem pereauto, sest sinna mahtus ära beebivanker. Uus auto oli suur ja turvaline ning sellega oli mul lubatud ka oma ema juurde sõita. Vähemalt mingi aeg... Kui talle tundus, et ma seal liiga palju käin, sain hoopis riielda, et tema autot enda sõitudeks kasutan. Ükskord kui ta üksi šoppamas käis, tuli ta minu ette oma uhiuue nahast mantel-jakiga ning ütles keksides, et „ Sina endale sellist lubada ei saaks!“
Mingi aeg oli Georg taas Pauli juures minu ja beebiga ning meil oli kavas minna rändlõbustusparki külastama. Paul ütles kindlameeli, et tema küll meiega kaasa ei tule. Ega ta ei tahtnud kunagi kusagile tulla kui Georg ka kaasas oli...Kohale jõudes, selgus, et olime kuupäevadega eksinud ning lõbustusparki ei olnudki. Poja oli kurb, aga sain ta tuju paremaks kui läksime ja ostsime ühe heeliumiga täidetud õhupalli. Tagasi jõudes oli Paul mossis ja tujust ära. Põrnitses ja ütles oma hullupilguga, et ma olen üks parasiit, ahv ja varas!... Vauts. Minu poja ees... Selle peale ma pakkisin suuremast osast oma asjad kokku ja läksin lastega nuttes minema. Ta ei üritanudki vahele sekkuda, ega vabandada. Nii möödus päevi. Ei midagi.
„SA OLED ÜKS PARASIIT, AHV JA VARAS!“
Üsna varsti oligi sobib korter välja vaadatud ja ka tehing sujus kiiresti. Otsustasime korterit remondi näol värskendada ning ostetud sai ka uus mööbel. Tuli järgmine pauk. Mind korterisse sisse kirjutada ei lubatud. Tehke omad järeldused... Järk-järgult kadus mul huvi panustada korterisse, mis ei kuulu mulle, kuhu mina ei kuulu ning millest võib-olla ei saagi minu kodu, ütles minu sisetunne. Ja see tunne polnudki vale.
Kui küsisin, kuhu tuppa tuleb Georgile voodi ja kuhu tema asjad, siis vihastas Paul ning nähvas, et temale siin küll kohta ei ole ega siia elama ei tule ning kui külastusaeg on, siis võib diivanil magada! Justkui noaga sain südamesse.
Kõhubeebi kasvas muretult ning mina tundsin ennast enamvähem hästi, kui ühel päeval tööl olles tundsin ma, et emakas on pidevas toonuses. Otsustasin külastada oma günekoloogi, kes peale läbivaatust soovitas mulle magneesiumi ja nospad tarvitama hakata, see rahustab emaka maha. Olin mures, sest kuna mul oli 24-tunnine vahetus, oleksin ma apteeki saanud minna alles järgmine päev. Palusin Pauli, et ta apteegis käiks ja mulle vastavad ravimid tooks, aga ... Ta keeldus. Ja naeris... Küsisin loa vanemõelt, et käia ära apteegis tööajast. Õnneks sain selle loa ja ta asendas mind sellel ajal.
Voodis oli kõige tähtsam see, et „tema saaks ennast tühjaks lasta ja pinged maandada!“ Midagi rohkemat ei tulnud kõne alla. Mina jäin alati ilma. Alati. Kingitused, mis sain temalt neli korda aastas, ehk siis sünnipäevaks, jõuludeks, naistepäevaks ja emadepäevaks olid enamasti sümboolsed, sest „muidu sa jääd mulle liiga palju võlgu ja ei suuda tagasi maksta!“ Mingi aeg ta vahetas täiesti lambist ära Elioni parooli. Kui ma küsisin miks, siis ütles, et seepärast, et ma ei saaks tasulisi filme vaadata. Ma ei olnud tegelikult kunagi tasulisi filme vaadanudki...
„TA ÜTLES, ET MA EI ANNA MIDAGI, MÜÜN ÕHKU JA MA OLEN ÕHUPEA“
Kogu rasedus möödus mul... kurvalt. Vaatasin, kuidas beebigrupi tuttavate tulevased lapse isad oma naisi ja kõhubeebit poputavad, täites naise imelikke söögiisu soove, emmates naist ja silitades kasvavat kõhtu. Mina aga nägin unes, et Paul loobib mind kividega... Sündis tüdruk. Paul tõi lilled. Kogu moos. Saime koju. Tütre elukohaks sai sama, mis minulgi ehk siis minu ema aadress. Tema korterisse meid ju sisse kirjutada ei lubatud. Või siis pigem mind. Sest enda lapse ta oleks lubanud nüüd enda korterisse sisse kirjutada.
Ükshetk teatas Paul, et tema magab nüüdsest teises toas, sest temal on vaja ikkagi järgmiseks tööpäevaks välja magada. Mina olin öösiti üleval ja rahustasin gaasivaludes beebit ning pakkusin pidevalt rinda. Teised isad aitasid emadel ka öösel beebiga tegeleda, ning läksid samuti hommikul tööle, aga Paul polnud selline, ta ütles, et see on emade töö, sest emad saavad selle eest emapalka!
„SEE ON SINU TÖÖ, SEST SULLE MAKSTAKSE SELLE EEST EMAPALKA!“
Hommik algas mul alati temaga koos, sest ta kolistades ja toas ringi kõndides ajas mu lihtsalt üles. Aga ma ei tulnud vahetevahel meelega toast välja, sest ma olin eelnevast ööst rampväsinud. Samuti heitis ta mulle ette, et ma talle iga hommik süüa ei tee. Tema tahtis nii, et tema tööpäeva hommikul tõusen ma üles ja teen talle hommikusöögi valmis. Harv juhus oli kui ta ka minu jaoks tegi. Ta ei osanud, või pigem ta ei tahtnud osata. Sest tema on ju tippspetsialist ja toidutegemine on naiste töö.
Möödusid nädalad ning külla võis tulla minu vanem poeg. Paul tegi täpse ettekirjutise, et ta võib külastada kaks korda kuus nädalavahetusel. Soovi korral võib magada diivanil. Georg märkas, et majapidamises on ka vann ning küsis minult, kas ta võib õhtul vanni minna, et seal on ju nii mõnus. Selle peale ütles Paul, et enne koristagu ja pesku kõikide tubade põrandad ära, siis on selle välja teeninud.
„SA ÜTLESID, ET HEAD INIMESED ON SELLEKS, ET NEID ÄRA KASUTADA!“
Mõni aeg peale beebi sündi olid minu dekreedirahad peaaegu, et otsa saanud. Ega neid justkui meeletult ei olnudki. Et vanemahüvitist veel nii pea oodata ei olnud, võtsin julguse kokku ning läksin esimest korda süda värisedes härralt raha paluma. Tundsin varbaotsteni kuidas ma kerjan! Seejärel naerdi mind välja ning noomiti, et ma kõik oma raha olen ära raisanud ning temalt ei saa ma sentigi... Läksin mures oma ema juurde.
Ma tihti põgenesin just ema juurde ka sellepärast, et saada hommikul magada. Et keegi mind üles ei ajaks, sest beebiga on kohutavalt raske. Muidugi läksin ema juurde ka sellepärast, et oma poega rohkem näha, sest leppisime tema isaga peale minu uue beebi sündi kokku, et on nädal minuga ja nädal temaga. Poeg oli samuti sellise graafikuga nõus.
Kord me käisime koos poes ning kui ma küsisin, kas ta ostaks mulle need 30-eurosed kingad, siis vastas ta „EI, SA POLE NEID VÄÄRT“
Mingi kord kui meil oli avameelne jututeema, siis ütles ta mulle et „ Ega Sina mind õnnelikuks ei teegi!“ „Sina ei ole minu elukvaliteeti paremaks muutnud, pigem vastupidi!“
Kord palusin tal tuua poest saia, et ma saaksin hommikupudru asemel teha hoopis vaeseid rüütleid, aga ta naeris selle peale ja ütles, et ega ma sul mingi jooksupoiss ole. „Ja kui tahad, siis mine ise!“
Peale beebi sündi ostis ta omale täiesti uue teise auto, see vist pidi olema rohkem pereauto, sest sinna mahtus ära beebivanker. Uus auto oli suur ja turvaline ning sellega oli mul lubatud ka oma ema juurde sõita. Vähemalt mingi aeg... Kui talle tundus, et ma seal liiga palju käin, sain hoopis riielda, et tema autot enda sõitudeks kasutan. Ükskord kui ta üksi šoppamas käis, tuli ta minu ette oma uhiuue nahast mantel-jakiga ning ütles keksides, et „ Sina endale sellist lubada ei saaks!“
Mingi aeg oli Georg taas Pauli juures minu ja beebiga ning meil oli kavas minna rändlõbustusparki külastama. Paul ütles kindlameeli, et tema küll meiega kaasa ei tule. Ega ta ei tahtnud kunagi kusagile tulla kui Georg ka kaasas oli...Kohale jõudes, selgus, et olime kuupäevadega eksinud ning lõbustusparki ei olnudki. Poja oli kurb, aga sain ta tuju paremaks kui läksime ja ostsime ühe heeliumiga täidetud õhupalli. Tagasi jõudes oli Paul mossis ja tujust ära. Põrnitses ja ütles oma hullupilguga, et ma olen üks parasiit, ahv ja varas!... Vauts. Minu poja ees... Selle peale ma pakkisin suuremast osast oma asjad kokku ja läksin lastega nuttes minema. Ta ei üritanudki vahele sekkuda, ega vabandada. Nii möödus päevi. Ei midagi.
„SA OLED ÜKS PARASIIT, AHV JA VARAS!“
Kommentaarid
Postita kommentaar