Pauliine lugu - I osa
Olen 31-aastane kõrgharidusega naisterahvas ja üksikema kolmele
imetoredale lapsele. Töötan meditsiinivaldkonnas. Mul oli täpne visioon,
mida ma elult tahan ja kuidas ma seda näen. Aga ometi ei ole nii läinud.
Olen pidanud pettuma ja pettuma ja pettuma. Korduvalt... Mul on tunne, et ma otsin täiesti valest kohast, täiesti valesid inimesi.
Minu viimane kooselulugu on aga järgmine ...
I OSA - KOHTUMINE
Kõik see sai alguse viis aastat ja kaks kuud tagasi. Armusin temasse tööpostil olles järk-järgult, salaja... Ta nägi välja minu jaoks nägus, hoolitsetud (soeng, puhtad käed ja klaar nägu), tema hoiak ja kõnnak meeldisid mulle, selles kiirgas šarmantsust, julgust, enesekindlust. Ta paistis olevat mees (ikkagi minust mõni aasta vanem), kes on siiras ja kohusetundlik. Teadsin, et ta oskab laulda ja mängib klaverit – nagu minagi! Ning samuti olime pärit ühest alevikustki. Isegi meie prillide miinusnumber oli sama! Ma lõpetasin tol ajal kiirelt oma karile jooksnud suhte ning tormasin rumalalt sõnaotseses mõttes suhtest-suhtesse. Ometi tundus mulle ju nüüd, et ma olin leidnud selle õige, stabiilsena tunduva inimese, kellega ehk elu lõpuni kokku jääda ning keda õnnelikuks teha- Oli ju teine olnud pikalt üksi ja nägi õnnetu välja. Mul oli lausa kahju temast. Tahtsin teda igal hinnal õnnelikuks teha.
Niisiis, juhtumisi olin mina see, kes esimesed sammud tegi. Tellisin tööle sushi, ning läksin seda ka temale pakkuma. Ta tundus huvitatud ja sugugi mitte tõrjuv ning järgnes tema soov, et järgmisena kutsub tema minu välja kohvikusse. Kuna mina jõudsin juba kohvikusse varem, siis ootasin teda koos teega juba lauas. Kui tema jõudis ja küsis, kas ma süüa soovin, ütlesin viisakalt et mul on kõht täis ja tema tellis omale suure pitsa. Jutustasime kuskil paar tundi. Peamiselt tulevikust. Püüdsime teada saada teineteise väärtushinnanguid, tulevikuplaane.
Meie teised kohtumised nägid välja väljasõitudena loodusesse (sh vaatamisväärsused) ning samuti paaril korral kuus minipuhkustena hotellides/spaades. Kord broneeris ja tasus üks ning siis jälle teine. Kuna omavaheline klapp oli alguses väga hea, liblikad lendasid ja linnud laulsid, siis mingi aeg tuli jutust välja, et ega temal naist vaja olegi, aga lastele tahaks ema küll. Naersin kunagi selle lause peale. Tõlgendasin selle endale ümber – ju ta on lihtsalt väheste nõudmistega. Ta rääkis, et soovib pere ja lapsi, et siiani ei ole see veel õnnestunud. Tema paar suhet oli tema sõnul tolleste tüdrukute šaboteerimiste tõttu katkenud ning nüüd oli ta juba mitu aastat üksi ja elas oma vanemate juures. Minul oli sellel ajal juba olemas tore ja tubli 7-aastane poeg, kelle isaga suhe jooksis karile isa vägivalla tõttu.
Õige pea hakkas Paul kompima ja sööstma ette imelikke küsimusi. Näiteks: „ Kui me koliksime Austraaliasse, siis kuhu sa Georgi jätkasid? Kas isa hoolde? Ta ju ei saaks kaasa tulla!“ Ütlesin, et siis ma lihtsalt ei kolikski sinna, kui ei saaks. Neid küsimusi teisigi. Ümbritsedes lilledest ja liblikatest ei osanud märgata ma mingeid ohumärke. Isegi see ei kohtutanud mind, et tal ei olnud ühtegi sõpra ning kellegagi, va tööalaselt, läbi ei käi.
Pärast mitut kuud kestnud suhet pakkus ta välja plaani ühiseks puhkusereisiks Sitsiiliasse. Muidugi mind huvitas see mõte väga ja ühisele reisile mõeldes tekitas see ootusärevust ja õhinat, aga ütlesin siis ausalt, et mul ei ole selleks hetkel materiaalseid võimalusi ning koguda selle väikese aja jooksul vastav summa, on samuti peaaegu et võimatu. Paul rahustas ja sõnas siis, et võin ju maksta oma osa talle tagasi osade kaupa. Sellega olin nõus. Reisile minnes olin ma juba tegelikult suutnud midagi kõrvale panna ning võtsin selle ühes, kokku leppides, et kulutame selle söögi ja joogi peale. Reisi esimene pool oli väga tore, me rändasime palju ringi, nautisime teineteise kohalolekut ja ta muudkui laulis mulle. Kõlab ju imeliselt.
Ning siis teine pool reisist – pauhhh, välk selgest taevast – ta keeras täiesti ära peale seda kui ma olin koju oma emale ja pojale helistanud. Hakkas mossitama, kerkisid üles mingid absurdsed teemad minu eksidest, minu lapsest ja lapse isast. Ja siis sellest, et Pauli isa korrutas talle alati, et „tee, mis sa elus teed, aga ära võta endale KUNAGI lapsega naist!“ ning seejärel alustas minu alandamisega, milline kasutatud lapsega naine ma olen ja ma olen ju kõigest vaid „tavaline meditsiinitöötaja“. Kuna ta oli mind väga valusalt haavanud, siis järgnevatel päevadel ma vältisin temaga kontakti ja hoidsin omaette. Käisin üksi väljas jalutamas ja söömas. Päevad möödusid ja me sõitsime tagasi. Tema puhkuse olin temasõnul MINA täiesti ära rikkunud. Ta oli veendunud, et meie siitmaalt meie suhtel kriips peal.
Mõni aeg (nädal? Ei mäletagi enam) hiljem sain günekoloogi vastuvõtul teada, et olen lapseootel. Rasedushormooni väärtusi arvestades toimus viljastumine reisil olles. Imeline. Olin erakordselt õnnelik. Tema esimene reaktsioon oli, et TEED ABORTI. See laps ei ole terve, sest Sa ju pruukisid reisil olles alkoholi! No jah, eks me tõesti pisut mekkisime Sitsiilia veini, aga sellest hoolimata on viljastumise varajases staadiumis ema ja loote vaheline vereringe olematu ning otsest kontakti moodustaval lootel siiski pole. Nii ma teda rahustasin. Selge pilt. Olimegi pm ära leppinud ja hakkasime tegema tulevikuplaane. Minus tärkas uus lootus tema suhtes.
Minu viimane kooselulugu on aga järgmine ...
I OSA - KOHTUMINE
Kõik see sai alguse viis aastat ja kaks kuud tagasi. Armusin temasse tööpostil olles järk-järgult, salaja... Ta nägi välja minu jaoks nägus, hoolitsetud (soeng, puhtad käed ja klaar nägu), tema hoiak ja kõnnak meeldisid mulle, selles kiirgas šarmantsust, julgust, enesekindlust. Ta paistis olevat mees (ikkagi minust mõni aasta vanem), kes on siiras ja kohusetundlik. Teadsin, et ta oskab laulda ja mängib klaverit – nagu minagi! Ning samuti olime pärit ühest alevikustki. Isegi meie prillide miinusnumber oli sama! Ma lõpetasin tol ajal kiirelt oma karile jooksnud suhte ning tormasin rumalalt sõnaotseses mõttes suhtest-suhtesse. Ometi tundus mulle ju nüüd, et ma olin leidnud selle õige, stabiilsena tunduva inimese, kellega ehk elu lõpuni kokku jääda ning keda õnnelikuks teha- Oli ju teine olnud pikalt üksi ja nägi õnnetu välja. Mul oli lausa kahju temast. Tahtsin teda igal hinnal õnnelikuks teha.
Niisiis, juhtumisi olin mina see, kes esimesed sammud tegi. Tellisin tööle sushi, ning läksin seda ka temale pakkuma. Ta tundus huvitatud ja sugugi mitte tõrjuv ning järgnes tema soov, et järgmisena kutsub tema minu välja kohvikusse. Kuna mina jõudsin juba kohvikusse varem, siis ootasin teda koos teega juba lauas. Kui tema jõudis ja küsis, kas ma süüa soovin, ütlesin viisakalt et mul on kõht täis ja tema tellis omale suure pitsa. Jutustasime kuskil paar tundi. Peamiselt tulevikust. Püüdsime teada saada teineteise väärtushinnanguid, tulevikuplaane.
Meie teised kohtumised nägid välja väljasõitudena loodusesse (sh vaatamisväärsused) ning samuti paaril korral kuus minipuhkustena hotellides/spaades. Kord broneeris ja tasus üks ning siis jälle teine. Kuna omavaheline klapp oli alguses väga hea, liblikad lendasid ja linnud laulsid, siis mingi aeg tuli jutust välja, et ega temal naist vaja olegi, aga lastele tahaks ema küll. Naersin kunagi selle lause peale. Tõlgendasin selle endale ümber – ju ta on lihtsalt väheste nõudmistega. Ta rääkis, et soovib pere ja lapsi, et siiani ei ole see veel õnnestunud. Tema paar suhet oli tema sõnul tolleste tüdrukute šaboteerimiste tõttu katkenud ning nüüd oli ta juba mitu aastat üksi ja elas oma vanemate juures. Minul oli sellel ajal juba olemas tore ja tubli 7-aastane poeg, kelle isaga suhe jooksis karile isa vägivalla tõttu.
Õige pea hakkas Paul kompima ja sööstma ette imelikke küsimusi. Näiteks: „ Kui me koliksime Austraaliasse, siis kuhu sa Georgi jätkasid? Kas isa hoolde? Ta ju ei saaks kaasa tulla!“ Ütlesin, et siis ma lihtsalt ei kolikski sinna, kui ei saaks. Neid küsimusi teisigi. Ümbritsedes lilledest ja liblikatest ei osanud märgata ma mingeid ohumärke. Isegi see ei kohtutanud mind, et tal ei olnud ühtegi sõpra ning kellegagi, va tööalaselt, läbi ei käi.
Pärast mitut kuud kestnud suhet pakkus ta välja plaani ühiseks puhkusereisiks Sitsiiliasse. Muidugi mind huvitas see mõte väga ja ühisele reisile mõeldes tekitas see ootusärevust ja õhinat, aga ütlesin siis ausalt, et mul ei ole selleks hetkel materiaalseid võimalusi ning koguda selle väikese aja jooksul vastav summa, on samuti peaaegu et võimatu. Paul rahustas ja sõnas siis, et võin ju maksta oma osa talle tagasi osade kaupa. Sellega olin nõus. Reisile minnes olin ma juba tegelikult suutnud midagi kõrvale panna ning võtsin selle ühes, kokku leppides, et kulutame selle söögi ja joogi peale. Reisi esimene pool oli väga tore, me rändasime palju ringi, nautisime teineteise kohalolekut ja ta muudkui laulis mulle. Kõlab ju imeliselt.
Ning siis teine pool reisist – pauhhh, välk selgest taevast – ta keeras täiesti ära peale seda kui ma olin koju oma emale ja pojale helistanud. Hakkas mossitama, kerkisid üles mingid absurdsed teemad minu eksidest, minu lapsest ja lapse isast. Ja siis sellest, et Pauli isa korrutas talle alati, et „tee, mis sa elus teed, aga ära võta endale KUNAGI lapsega naist!“ ning seejärel alustas minu alandamisega, milline kasutatud lapsega naine ma olen ja ma olen ju kõigest vaid „tavaline meditsiinitöötaja“. Kuna ta oli mind väga valusalt haavanud, siis järgnevatel päevadel ma vältisin temaga kontakti ja hoidsin omaette. Käisin üksi väljas jalutamas ja söömas. Päevad möödusid ja me sõitsime tagasi. Tema puhkuse olin temasõnul MINA täiesti ära rikkunud. Ta oli veendunud, et meie siitmaalt meie suhtel kriips peal.
Mõni aeg (nädal? Ei mäletagi enam) hiljem sain günekoloogi vastuvõtul teada, et olen lapseootel. Rasedushormooni väärtusi arvestades toimus viljastumine reisil olles. Imeline. Olin erakordselt õnnelik. Tema esimene reaktsioon oli, et TEED ABORTI. See laps ei ole terve, sest Sa ju pruukisid reisil olles alkoholi! No jah, eks me tõesti pisut mekkisime Sitsiilia veini, aga sellest hoolimata on viljastumise varajases staadiumis ema ja loote vaheline vereringe olematu ning otsest kontakti moodustaval lootel siiski pole. Nii ma teda rahustasin. Selge pilt. Olimegi pm ära leppinud ja hakkasime tegema tulevikuplaane. Minus tärkas uus lootus tema suhtes.
Kommentaarid
Postita kommentaar