Karini lugu vol 2

Ma olen viimased kaks aastat vaid tõendeid kogunud. Kõigepealt, et ta oli minuga vägivaldne nii vaimselt, kui ka füüsiliselt. See oli äärmisel keeruline, kuna kõik toimus suletud ukse taga ja selle jooksul võeti mul telefon käest. Inimene oskas kasutada võtteid nii, et jälgi maha ei jääks. Siis hakkasin tõendeid koguma, kuna tema käitumine lapsevanemana oli pehmelt öeldes halb.

Seejärel olin sunnitud taas koguma tõendeid tõestamaks, et tema vaimne vägivald minu suunalt jätkub. Muuhulgas kasutati väljendeid verepulm, annaks peksa, annaks lõuga. Lisaks mingil imelikul põhjusel saan ma pilte temast ja naistest, kellega ta aega veedab. Ma ütlen ausalt, et ma ei jaksa enam. Ma keeldun olemast edasi selle inimese jalamatt, kuna meil on ühised lapsed ja me oleme laste tasandil kohustatud suhtlema.

Ma olen sõnu seletamatult pettunud meie õiguskaitse süsteemis. Parimal juhul alustatakse menetlust, kui ohver on intensiivis, kehvematel juhtudel aga surnukuuris. Paraku nii ma seda täna näen. Ma ei oleks politseisse pöördunud, kui ma ei tunneks surmahirmu. Ma ei oleks menetluse alustamata jätmise teadet prokuratuuri edasi kaevanud, kui ma ei arvaks, et ta on võimeline oma lubadusi ellu viima. Ja kuna ma olen korduvalt abielu jooksul näinud seda pilku, kus isik endale aru ei anna, siis ma võtsin oma jõuriismed kokku ja käisin ka MARAC süsteemis. Aga sellel ei olnud mingit tulemust. Need isikud ei uskunud minu psühholoogi, kes nägi mind 2015 aastal sinikatega (ja ma olin siis viiendat kuud rase), veel vähem ei uskunud nad mind. Seal osalenud prokurör arvas, et kuna isik töötab olulisel ametikohal, millele on seatud teatud eeldused, siis tõenäoliselt on talle tehtud ka psühholoogilised testid ja ta ei ole vägivaldne. Minule teadaolevalt on isikule tehtud vaid inglise keele test.

Mul ei ole ei isa ega venda, kes minu eest välja astuksid. Ja ma kardan endiselt, sest minu alateadvuses on meeles, kuidas ta mulle haiget tegi. Ma tean, et teda häirib täna kõige rohkem see, et ma leidsin üles oma hääle ja ma seisan enda ja laste eest. See oli ka põhjus, miks abielu ajal vaimne vägivald füüsiliseks üle läks ja vaimne oli siis juba igapäevane ja pidev. Aga ma olen täna julgem kui kunagi varem ja seetõttu ma sügaval sisimas kardan teda rohkem, kui abielu ajal.

NB! 2020. aasta esimesel poolel hukkus lähisuhtevägivalla tõttu ÜHEKSA inimest. Ja ma ei taha ise selles statistika osaks saada. Mida ma pean selleks tegema?