Jana lugu

Mul on küll vägivaldsest suhtest, kus oli nii füüsilist, vaimset kui ka majanduslikku vägivalda, aega möödas, aga tahaksin siiski oma praeguse loo kirja panna. Ehk aitab see ka kedagi ehk aitab see mõnel naisel märgata asju enne, kui hilja.

Pärast vägivaldset suhet soovisin nii väga vaimselt terveks saada, käisin teraapias, tegelesin enda vaimuga, selgitasin välja juurpõhjused, miks ma olin vägivaldses suhtes ja tegelesin nendega. Usun, et ravi üks osa oli ka see, et mu teele sattusid imelikud mehed, kelle puhul justkui elu pani mind proovile, kas suudan märgata ohumärke ja õigel ajal asjale STOP panna!

Suutsin ja lõpuks saavutasingi selle, et ma olin õnnelik ÜKSI vaba ja vallalisena. Kuniks, kui ma seda kõige vähem ootasin, üldse ei otsinud, kohtasin inimest, kes tundus esimesest kohtingust saati see ainus ja õige. Loomulikult olin ma ettevaatlik, ei tormanud ülepeakaela, aga tema puhul mulle meeldiski see, et õppisin teda tundma, õppisin vaikselt usaldama, armastama. Ta oli tõesti igas mõttes hea mees. Ta andis tagasi mulle selle turvatunde, mille mu vägivaldne eks minult võtnud oli.

Mulle meeldis väga ka see, et me ei kiirustanud millegagi, kokku kolisime alles 10 kuud hiljem. Võtsime ühise kodu, kogu elu sai kokku pakitud, et alustada kellegagi uut elu. Kõik tundus nii hea, nii kindel. Tekkisid ühised unistused, rohkem isegi tema poolt, mis andsid jällegi juurde seda kindlust, et tema sõna peab. Isegi tülitsemise käigus oli tema see, kes ütles "katsume ikka kuidagi teineteisega hakkama saada". 

Kaks kuud hiljem aga miski justkui muutus. Mees hakkas aina hiljem töölt koju jõudma. Teadsin, et tal on uues juhirollis palju tööd ja aeg on pingeline, ma veel toetasin teda igati, uskusin temasse, et ta saab hakkama. Lisaks ei olnud tal erinevalt varasematest aega enam päeval minuga suhelda, õhtuti võis kuluda tunde, kui ta üldse ei vastanud või helistas alles tükk aega hiljem tagasi. Ta hakkas järsku rohkem uusi riideid ostma. Kodus olles oli ta vaid arvutis ja meie intiimelu, mis enne oli nii tormiline, vajus järsku justkui soiku. Me ei teinud enam koos midagi, ma ei saanud enam mingeid väikesi üllatusi, kingitusi. Lisaks hakkas ta välja logima oma Facebookist, mida ta enne ei teinud. 

Mul olid olemas märgid, aga ükskõik, mis, see mees mind ju ei peta! Ta oli rääkinud, kuidas on oma sõbra naiste peale vihane, kes on tema sõpru üle lasknud, et nii ei tehta. Samal ajal soojendas juba oma töökaaslase voodit. Lõpuks ta tunnistaski üles...

Mu maailm varises kokku. Kuidas? Miks? Ühised unistused?! Värske kokku kolimine? Ma pidin olema lihtsalt nii palju rohkemat kui tema eksnaine, kellega ta tundis, et peab inimest läbi elu vedama! Ma olin tema jaoks ambitsioonikas, sihikindel, tegutseja, edukas, just nagu tema minu jaoks. Innustasime teineteist ikka edasi ja edasi pürgima. Täielik powercouple! 

Järsku selline pauk! Ma oleks isegi talle andestanud, kuna perearst ütles ka, et kui on tegelikult olnud usalduslik ja hea suhe, siis ära viska seda ära. Kui naised stressi aeg liigsöövad, siis mehed valivad tihti kiire dopamiini saamiseks teise naise.. Aga tema ütles, et temal ei ole tundeid. Kuhu siis need järsku kadusid?! Miks sa kolid inimesega kokku, miks sa teed plaane, miks sa täidad kellegagi koos unistusi, et need järgmisel hetkel purustada?

Oeh, kuidas ma siis jälle sellise mehe otsa küll sattusin? Ma olin ju ettevaatlik, ma ravisin end enne terveks, kui uude suhtesse astusin. Nüüd tunnen end rohkem katkisema kui iial varem. Lihtsalt tekib peas küsimus, kas on üldse maailmas häid mehi, kes on ka truud?

Lisaks, mis südametunnistusega naine saab magada teise naise mehega ja lepib sellega, et järgmisel hetkel läheb mees koju naise juurde voodisse?