Mida teeksid Sina?!

Mu süda tilgub verd. Mure, mida endas kannan, ei lase mul uinuda. Kas te usute saatusesse? Et osa asju juhtub mingil põhjusel, mingid asjad on justkui ettemääratud?

Ma olin eile kohtumisel, kus ma tegelikult esialgu ei pidanud olema, aga kuna ilma tõttu lükkus teine üritus edasi, siis sain ikkagi osaleda. Nimelt me kohtusime naistega, kes on mu tugigrupis. Ülisupertore kokkusaamine oli, no vot ei mõista, kuidas meile on küll nii palju haiget tehtud?! Toredad, ilusad, edukad naised! Mõtteid sai vahetatud nüüd psühhopaatide kui ka muudel elulistel teemadel.

Koju tagasi sõites olin nii positiivselt meelestatud, jällegi uus hingamine, kogemuste jagamise teraapia, kuniks... Ma leian, et vägivalduritest tuleb rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Eesti on väike, nii väike!

Ma ei saa avaldada detaile asjaosaliste, sh ka enda huvides (meenub Malluka lugu, kes soovis oma sõbrannat päästa, aga keda ennast ähvardama hakati), aga ma usun, et tänu juhuste kokkulangevusele juhtus nii, et ma tean, kes on selle mehe uus ohver...

Appi, kuidas ma tahaks lihtsalt joosta, hoiatada, et ei-ei, see kõik on praegu vaid ilus näitemäng, et sind step by step endale allutada. Mirjami lugu mäletate?! See on see see sama mees, kes oma naist lapse ees peksis kuni naaber kutsus appihüüu peale politsei.

Igatahes naist on teavitatud, aga kas ta usub, kas ta on tajunud ohumärke, kas ma suudan ta päästa?! Ma ei tea ja ma tean, et ma ei saa rohkem midagi teha hetkel, aga kõik mu mõtted on pidevalt sellel naisel, et ta usaldaks oma lähedasi ja paneks jooksu enne, kui on hilja...

NB! Mehe ähvardustest oma eksnaisele screenid täitsa olemas, aga kahjuks meest ei karistatud, kuna leiti, et ta siiski ei ole piisavalt ohtlik...