Eesti naiste lood

Kuu aja pärast saab aasta, kui ma oma looga FB-s avalikuks tulin, kuu aja pärast saab aasta, kui ma hakkasin oma kogemuse põhjalt teisi naisi nõustama. Aasta aega tagasi ei oleks ma midagi sellist isegi mitte unes näha, et see kõik kasvab nii suureks ja võimsaks.

Tänaseks päevaks olen ma kuskil 100 + erineva naisega rääkinud, lugenud, kuulanud nende lugusid, mis on olnud minevikus ja mis toimuvad praegu olevikus. Ma oskan kohe peast öelda, et mul on 10 + naist, kellega suhtlust alustasin sügisel ja kes on tänaseks päevaks oma vägivaldse mehe jätnud ning alustanud uut iseseisvat elu. Ma olen niii-niii uhke nende üle, nad on ellujääjad!

Ma ei mäleta enam, kes oli see jälgija, kes mulle kirjutas ja küsis, kas see tüdruk, kes omas mitut telefoni ja palus, et ma talle ise ei kirjutaks, kuna see on ohtlik, kas selle naisega on kõik korras. Kui sa peaksid praegu seda lugema, siis jah, temaga on kõik hästi! Lugu lõppes nii, et mees sai kriminaalselt karistada, isegi vangi pandi ja kui ma aeg-ajalt küsin selle naise käest, kuidas tal läheb, siis juba tema kirjadest saan aru, et aina paremini.

Miks aga ma täna kirjutan? Ma saan endiselt aeg-ajalt naistelt kirju, mis on täis lootusetu tunnet, allaandmistunnet, elutahtelõppemise tunnet, tunnet, et keegi neid ei mõista. Vahel on tunne, et justkui mina oleks nende viimane õlekõrs. Võib-olla olengi, kuna mind paneb imestama, kui palju on viimasel ajal tehtud riigis kampaaniad, et LSV-t märgataks, saadaks aru, aga ei miskit. Ikka on palju neid, kes ei tea Ohvriabi teenusest midagi. Täna kirjutas mulle üks naine, kes oli minu soovitusel Ohvriabisse pöördunud ja ta ütles, et ta tunneb, et lõpuks teda mõistetakse, seda ei ole suutnud teha ei lastekaitse ega politsei. Kummaline eksole?

Tegelikult need lood, mis minule jagatud on, need on kõik ühesugused, mehed käituvad ühte moodi, naised on ühtmoodi ohvrirollis. Kõik algab vaimse vägivallaga, armukadedus, pidev kontroll, sõbrad elimineeritakse kavalalt, naine eemaldatakse lähedastest, naise rahakott saab ühtäkki terve pere rahakotiks, aga mehe raha on mehe raha. Naistele heidetakse pidevalt ette, kuidas nad ei panusta piisavalt, kuidas nad ei ole head naised, kuidas nad ise annavad põhjust selliseks käitumiseks ning seejuures mees armastab nii palju seda naist, et annab talle muudkui uusi võimalusi, kuna arvab, et naisest saab siiski asja. Naine usub, loodab, armastab, püüab, üritab, aga kui palju ta ka ei üritaks... See ei ole kunagi piisav, ikka ta on halb ema, ikka ta litutab kuskil ringi, ikka ta ostab liiga ekstravagantse riietuseseme, ikka ta ei tee piisavalt.

Osa puhkudel proovitakse paariteraapiat, kus naine end avab, mees end õigustab. Tulemuseks see, et kodusõda läheb vaid hullemaks. Naine on rohtude peal, vb sõltuvuses alkoholist, narkootikumidest, enda nimele võetud mehe laenud, ühised lapsed ja naine ongi igati lõa otsas. Lähedased on kadunud, politsei ja lastekaitse ei usu, kuna ei ole piisavalt tõendeid, ei ole piisavalt usku ka endasse, et sellisest suhtest on võimalik väljuda ehk ta ikka muutub ehk seekord ta tõeliselt mõistab, kui ta on hea, siis ta on ju niiiii hea... Aga ta ei muutu ja ei muutu ka naine kunagi piisavalt heaks naiseks, kes "ei anna põhjust" mehe halvaks käitumiseks.

Ma tahaks lihtsalt pöörduda iga naise poole, kes on sellises situatsioonis, et kõik meie, kes me oleme olnud samas situatsioonis, me mõistame, me saame aru. See on raske, see on keeruline, aga sellest väljuda on võimalik, elu siin teisel pool on palju-palju ilusam. Aga see, kas SINA SUUDAD VÕI SA EI SUUDA, SEE ON SINU TEHA ja MÕLEMAL JUHUL ON SUL ÕIGUS!

Kuvatõmmis tehtud ppa lehelt: https://www2.politsei.ee/et/nouanded/lahisuhtevagivald/