Pauliine lugu- VII osa- OLUKORD PRAEGU, TAGASIVAADE

„Ta on alatu ja arulage ja ta ei muutu kunagi. Ainus, mis ta tahab, on sulle haiget teha.“ - Bancroft, L. (2013) Miks ta seda teeb? (lk35)

Kindlasti te mõtlete praegu, kuidas ma olen selle kõigega hakkama saanud ja kas või kuidas ma olen sellest välja tulnud. Ma kinnitan teile, et tunnen ennast praegusel hetkel väga hästi! Mul on kolm maailma kõige imelisemat, toredamat ja rõõmsamat last, kes ümbritsevad mind nii headel kui halbadel hetketel. Kahe väikelapse eest hoolitsemine on üsna peadmurdev. Kogu aeg tuleb olla kindlas graafikus, et kõik sujuks korralikult ja pingevabalt. Kui mul jääb vaba aega, siis tegelen ka hobidega. Mulle meeldib lastega „lihtsalt olla“. Kui nad ronivad üle minu, kallistavad, musitavad ja patsutavad mind – see on omaette teraapia.

Ma ei ole praegu pöördunud ühegi psühholoogi, psühhiaatri või terapeudi poole, sest tunnen, et hetkel on ok lihtsalt olla ja elada. Aga kui peaks mingigi vajadus või huvi selleks tekkima, siis ma kindlasti teen seda hea meelega. Samuti olen ma vahetamas töökohta, et olla lastega rohkem koos, et mul oleks stabiilsem töögraafik ega peaks temaga enam tööalaselt kokku puutuma.

Mida ma sellest õppisin? Kui ma vaatan praegu tagasi sellele ning mõtlen kui rumalalt ma armunult oma siniste silmadega vaadates läbi roosade prillide ei pannud tähele ohumärke, süüdistades vaid iseennast, et ma ei õppinud piisavalt tundma inimest, astumaks temaga lähisuhtesse. Kui ma vaid oleksin osanud jätta tookord tunded kõrvale ja analüüsinud isiksuse omadusi ja puudusi. Kas ma siis oleksin ära tundnud katkise, sotsiaalsete oskusteta, vigase väärtussüsteemiga, enesekeskse, süüdimatu inimese? Inimese, kes ei tee õigel ja valel vahet ning oma väärtegusid õigustavad? Inimese, kes paneb sind ülekavaldades valima enda või oma lapse vahel? Kas oleksite valinud oma lapse asemel mehe? Väärikuse asemel väärtusetuse ? Elu, millest te iialgi ei unistanud?

Ma mõistsin taas, et meie elu on vaid meie endi valikute küsimus. Me saame ise valida, millist elu me tahame elada ja millist mitte. Me saame ise vastu võtta otsuseid. Me saame ise valida sõpru. Paarisuhtes on elementaarne keskenduda teineteise vajadustele. Kui paariline keskendub vaid iseendale, jättes teid tahaplaanile, siis selline suhe ei ole jätkusuutlik. Mõistan nüüd, et sellised inimesed ei muutu ega tervene iseenesest vaid nende iha ja julgus aina kavavad. Mulle heideti kõige selle juures veel ette, et ma EI ANNA PIISAVALT! Tuginedes Lundy Bancroft raamatule „Miks ta seda teeb?“ pole sellisel inimesel kunagi küllalt, iseenesest ei ole tal kunagi puudust, aga mida rohkem hoolitsust te talle annate, seda rohkem ta hakkab teilt seda nõudma juba uute nõudmistega.

Ta hakkas mulle kordama, et mul on väärarusaamad, st ma ei saa asjadest õigesti aru. Ta justkui sundis peale mind oma mõtlemist muutma. Suhtes ja koos olles ma pidin iga minut mõtlema sellele, kuidas hoiduda tema ärritamisest, millistel teemadel rääkida ja millistel mitte. Ma ei teadnud kunagi, mis tujus ta ärkab või mis tujus töölt tuleb. Pigem valisingi madalama profiili ja püüdsin võimalikult kaugele hoida igasugustest jututeemadest, sest kartsin jälle alandatud saada. Ma ju tean, et vaimselt terve partner ei teeks iialgi midagi sellist oma naisele, elukaaslasele ega laste emale.

Mida ma soovitaksin teistele? Kallid naised, ärge laske ennast suhtes alandada! Ühiskonnas on vaja terveid suhteid! Palun võtke teatavaks, et see, kuidas ta käitub, ei ole teie probleem, see ei sõltu teist. See on tema probleem! Tee õige otsus ja välju alandavast, vägivaldsest suhtest. Sinu ümber on toetust palju rohkem kui sa arvata oskad. Kui te märkate tema kõrval tekkimas uut ohvrit, siis ärge jätke teda tähelepanuta ja tehke hoiatus! Saatke talle kasvõi oma LUGU! Sul on omal hiljem hea meel, et sa tegid kõik endast oleneva, et hoida ära uut vägivaldset suhet.