Kadi lugu vol 2

Olen olnud noormehega 4 kuud koos (mina olen 20 ja tema 28). Noormees on pärit vägivaldsest perest, kasvatanud kasuema ja isa tal joodik. Sel kevadel nägi ta pealt, kuidas isa kasuema peksis ja astus vahele ja näitas isale koha kätte naise peksmise eest, mille peale isa poja kohtusse kaebas.

Tema enda aastane suhe katkes 2019 a aprillis põhjusega, et naine oli psühhopaat, uskusin teda. Mehel on probleeme joomisega ja kui ta joob, muutub isalõviks ning hakkab jaurama. Kui ta pärast 5 nädalast tööl eemalolekut koju tuli, siis esimese asjana kallas sisse 0,5L viski ja hakkas jaurama. Palusin tal magama minna, mille peale ta arvas, et tahan temast lahti saada. Samuti oli vihane, miks ma oma sõpru kaitsen, minu sõbrad tuleks kõik läbi peksta ja rõvedaid asju teha. Hakkasin vastu, mille peale ta arvas, et mul on sõprade seas armuke ja sellepärast neid kaitsen (eks ikka noored teevad lolle nalju, aga talle need ei meeldi).

Kaks nädalat tagasi käisin seoses kooliprojektiga välismaal. Pidin olema 24/7 praktiliselt telefoni otsas, millest tuli 275.- arve. Tema aga arvas, et kindlasti petsin teda seal. Ühesõnaga kodus muutus nii agressiivseks, et ma ei armasta teda ning kindlasti on mul armuke. Lõpuks ma käskisin juba kurjemal toonil tal minna magama, aga ta läks koridori ja lõi rusikatega vastu minu koridori seina (tuhaplokist vahesein) nii et ma ehmatasin, et nüüd ongi auk seinas. Tuli kööki, (tuikus alkoholist ja lõhnad olid koridorist kööki tunda). Karjus : „kas sul jooki on?“ Vastasin: „eks baarikapis ikka on, aga sa ei puutu seda!“ Teda ei huvitanud ja läks tegi kapiukse lahti ning kulistas 0,5L viina lihtsalt alla ning hakkas suitsu nõudma. Mina aga ei suitseda ja mul ei olnud suitsu. Talle see ei sobinud ja iga 5min tagant küsis uuesti.

Palusin tal endiselt minna ja kaineks magada, mille peale sain jälle sõimu, miks ma temast lahti tahan saada ega armasta teda Läks kööki, võttis noa, teritas ja asetas unearterile ja hakkas sügavalt hingama (nagu 1,2,3 ja siis tõmbab) läksin vahele ja ütlesin, et kutsun politsei. Kiskusin noa kõrilt ära ja peitsin ära.

Leidsin, et ta peab lahkuma ning helistasin ta sõbrale, et ta ära viiks. Muidugi loopis ta enda (minu antud telefoni, sest enda oma istus kõveraks) vastu maad. Kui julgesin öelda, siis oli vastus: „see ei ole sinu telefon, mine osta ise omale uus.“ Lõpuks tuli sõber järgi ja hakkas siis minu jalanõusid jalga ajama (ilmselt 36 ja 45 on erinev), mis talle jalga ei läinud. Ütlesin, et need pole sinu omad, mida ta võttis rünnakuna. Ja kukkus kõndimisel koridoris perseli.

Sai oma asjad kaasa võetud (rahakott, võtmed jne) ja läks ära. Eile õhtul veel jauras ja lõpuks öösel kirjutas sellise kirja: „Kallike, Siimu pole enam, sul pole mõtet kirjutada.“ Helistasin ta vennale, kes ütles, et mees on purjus ja ilmselt ka midagi tarvitanud, aga ma ei peaks end sellepärast halvasti tundma (eelnevalt ähvardas ka, et laseb end maha või poob üles). Ma ei reageerinud tema ähvardustele, kuna töö tõttu on mind koolitatud, kuidas selliste inimestega käituda tuleb.

Täna aga helistab mulle lakkamatult, palub andestust ja et ma ta tagasi võtaksin (kirjutasin talle ka eile, et ei soovi jätkata, piisab sellest, kui inimene korra võtab noa kätte - paneb kõrile jne), aga ta ei jäta mind rahule. Lubas minna psühhiaatri juurde ja hüpnoosi.

Natuke on mul süümepiinad, sest muidu on ta tore inimene, hoolib ja armastab, aga see, mis külge ta endas näitas, ma ei taha seda enam kunagi kogeda! Eelmisest suhtest õppisin, et selline ei muutu! Olen majanduslikult kindlustatud ja imestan, et esimest korda elus suutsin silmagi pilgutamata kellegi OMA korterist välja visata!