Maribelli lugu

Olen kogenud vägivalda ja vaimset terrorit. Aga õnneks suutsin peale esimest löömist eksmehega lõpu teha meie kooselule. Aga räägin sellest natuke.. Aga sellele kõigele jätkus siiski vaimne terror. Kuskil 2 aastat.

Meil on üks ühine laps. Kuigi mul kaks last. Esimese lapse ootel, läksin ma temaga kokku. Võttis mind endale, kui olin rase. Esimene aasta oli super. Kui sünnitasin lapse, muutus kõik. Hakkaks tulema tema ellu mitte normaalsed sõbrad. Alkohol ja narko tegi oma töö. Oli kodust ära päevi. Ei käinud tööl. Mina andsin talle lasterahast kogu aeg raha. Kuni lõpuks sain aru, et maksin hoopis tema võlgasid kinni.

Olime üle aasta koos olnud, kui jäin teist last ootama. Tema oma siis. Aga ega siis ei läinud asi paremaks. Vaid minu pea 3 aastat temaga kooselu.. Oli kui õudne unenägu. Ta hakkas koju tulema laksus peaga, küll toodi läbi pekstuna. Ühel ööl toodi ta koju nii et tal oli ninaluu pooleks! Ta käskis mul hoida peeglit, et ta saaks oma nina sirgeks väänata. Ma ei teinud seda. Olgu. Öö möödus enam vähem rahulikult.. Välja arvata see, et pidin teda lahtise käega lööma vastu nägu, et ta üles ärkaks. Kuna minestas iga teatud ajatagant, tal oli peapõrutus. Kiirabi ta ei lubanud kutsuda, kuna oli narkootikume tarvitanud. Peale seda oli vaikus tükk aega.
Lõpuks sai tööle, mõned kuud oli meil kõik korras. Kuniks ühel päeval läks jooma, tuli koju täis peaga ja lisaks veel laksu all. Selleks ajaks oli mul teine poiss ka sündinud. Lapsed magasid. Järsku eks keeras ära. Hakkas end lõikuma, loopis asju puruks. Provatseeris mind, et t ma tema juurest ära ei läheks. Lõpuks helistasin ta sugulasele, et ta tuleks mulle appi. Tuli. Sain lastega sealt ära. Aga siis eks tuli siiski oma sugulase ukse taha järgi.. Palus ja anus et tuleksin lastega koju. Vabandas. Tunnistas oma viga. Olgu. Mu süda murdus.. Nagu ikka armastus on pime.. Läksin siis koju. Üks laps tema süles. Teine minu. Läksime trepist alla. Jõudsime õue.

Siis ta ütles mulle (meelitasin su meelega välja, et sind maha lüüa). Mul tekkis klomp kurku... Pisarad voolasid, ma ei saanud ju ühe lapsega ära joosta. Ja siis järsku ütles ta et tegi nalja ja kallistas mind. Olgu.. Rahunesin maha. Läksime koju. Panin lapse maha, kes käis omal jalal juba. Väiksema pani eks voodisse magama. Olin veel esikus, kui eks tuli. Võttis oma põuest noa.. See polnud tavaline nuga. Võttis selle ja sihtis selle minu poole ning ütles: "Nüüd on sinuga kõik!"

Kuskil minuti sihtis mind sellega. Ja viskas maha. Ma pole varem tundud sellist hirmu, kui sellel ööl esimest korda. Olgu. Läks magama. Oli päris pikalt rahu kodus. Kuniks kolisime uude kohta. Aga seal muutus taas kõik. Läks kõik samamoodi edasi. Lõpuks võtsin julguse kokku ja hakkasin lähedastele seda kõike rääkima, mis kodus toimus. Hakkasin tegema salaja avaldusi politseisse. Isegi kutsusin koju politsei salaja, kui asi läks käest. Olin isegi lastega ühe korra nädal aega naistevarjupaigas.

Aga ma loll ikka läksin tema juurde tagasi. Kuna uskusin tema ilusaid ja lillelisi sõnu. Nagu ikka. Okey. Läksin lastega tagasi. Kuniks sel öösel.. Ühesõnaga läksime koos välja, eraldi tulime ära. Tüli tekkis sellest, et sain armukadedaks, kuna kaks eite istusid tema süles. Okey, ma läksin ära, aga saime ikkagi kokku tema sõbra juures, läksin sinna oma koduvõtmete järgi. Tema alustas tüli, siis ma ei suutnud ka enam tagasi hoida end, ütlesin kõik, mida olin tahtnud pikalt öelda, siis ta vihastas, hakkas karjuma, viskas mind kolm korda tühja viina pudeliga.

Ta sõber tuli vahele, aga eks lükkas ta pikali. Sain aru et asi läheb käest. Hakkasin ära minema. Ja siis ta võttis mu käest kinni ja valas mulle õlle pähe. Ja peale seda lükkas mu maha pikali. Ja lõi mind rusikaga otse pähe. Kogu jõust. Vot nüüd ütlen, et elus teist korda tundsin surma hirmu, mul tulid pissitilgad püksi. Nutsin, karjusin appi.. Mitte keegi ei kuulnud. Olin juba leppinud mõttega, et nüüd ongi kõik.
Järsku ta palus mul rahuneda, et ma jätaks nutmise ja läheks koos koju nüüd. Olin nõus. Hoidsin oma pisaraid ja seda meeletut hirmu tagasi, nii nagu suutsin. Aga siis sain aru, et sellele tuleb teha lõpp. Tema esimene löök mulle. Ja see juba tähendas et pean tegema nüüd lõpliku valiku. Jõudsime koju. Lapsed magasid. Minu ema ka, kuna ta valvas lapsi.

Hommikul ema läks ära. Eks magas, läksin kööki, helistasin emale ja ütlesin et ta lõi mind ning tahan teha lõpu. Ema oli minu poolt ja oli toeks. Lõpuks eks ärkas, ei rääkinud sõnagi toimunust. Läks kodust ära, siis mina lõpuks tegin oma kiiremad liigutused. Kutsusin ema ja kaks sõbrannat minu juurde. Panime eksi asjad kokku, tõstsin õue trepikoja juurde. Sellest päevast alates oleme lahus.

Muidugi sellele kõigele järgnes igast asju, aga enam ei puutunud keegi mind. Sain elada rahus. Olen südamest uhke enda üle, et suutsin lõpuks kõigele lõpu teha. Ma ei ole seda väga rääkinud kellelegi, kuna see on asi, mis jätab jäljed ja trauma. Igast hirmud ja asjad on sellest kõigest tekkinud. Nüüd igapäev võitlen selle kõigega, tunnen, et suudan hirmudest lahti saada, kui on inimesed kõrval, kes sind toetavad.