Elud psühhopaatidega

2 aastat tagasi põgenesin vägivaldsest abielust Tallinna naiste varjupaika. Andsin politseile avalduses teada mehe vägitegudest ja sellega kaasati lastekaitse, kes ütles, et nii õõvastavad lood. Selle mehega käin siiani kohtus, ta kaebab edasi kõike, mida saab. Helistas mu tööandjatele, et mind vallandaks, politseisse pidevalt, et muretseb mu kadumise pärast, jälitas sõiduteel, kui lapsed autos, on teel last käest tirinud, mu ukse taga pimedas passinud. Kui ära kolisin, sain rohkem rahu, vähehaaval vaibusid iganädalased hoiatuseks solvangukirjad, internetis valepostitused ja ajakirjas valed artiklid. Kui mõlemad lapsed temaga olid, ei lubanud ta neid välja ja tagasi ei saanud ka politseiga, ei avanud. Sain kavalusega, viis endisesse lasteaeda noorema ja sealt sain vastsündinuga järele sõites 183 km. Suuremat last näen mõne korra aastas, kuigi ühine hooldus, viimati tuli omaalgatusel. See pole veel kõik, taastun 2 aastasest suhtest, kus suvel sündis laps ja nüüd alles saa...

Olen kogenud vägivalda ja vaimset terrorit. Aga õnneks suutsin peale esimest löömist eksmehega lõpu teha meie kooselule. Aga räägin sellest natuke.. Aga sellele kõigele jätkus siiski vaimne terror. Kuskil 2 aastat. Meil on üks ühine laps. Kuigi mul kaks last. Esimese lapse ootel, läksin ma temaga kokku. Võttis mind endale, kui olin rase. Esimene aasta oli super. Kui sünnitasin lapse, muutus kõik. Hakkaks tulema tema ellu mitte normaalsed sõbrad. Alkohol ja narko tegi oma töö. Oli kodust ära päevi. Ei käinud tööl. Mina andsin talle lasterahast kogu aeg raha. Kuni lõpuks sain aru, et maksin hoopis tema võlgasid kinni. Olime üle aasta koos olnud, kui jäin teist last ootama. Tema oma siis. Aga ega siis ei läinud asi paremaks. Vaid minu pea 3 aastat temaga kooselu.. Oli kui õudne unenägu. Ta hakkas koju tulema laksus peaga, küll toodi läbi pekst...

Eessõnaks ütleks, et Merli kõrval olles alguses, kui ta alustas oma blogi, tekkisid mul vastakad tunded, ma tahtsin meeletult elada kaasa tema loole ja lugude arengule. Paraku mu sügaval südames hakkas misi kriipima. Olles kokku puutunud suhtevägivallaga, hakkas iga tema lugu meenutama mulle väikseid seikasi oma varasemast elust. Mul tekkis väiksed ärritumised, ärevus ja kurbus. Mul ei ole olnud probleemi rääkida või meenutada oma lugu, aga see kord oli teisiti. Olin vaid 16 aastane, kui sain oma kutilt peksa. Meie nö suhe kestis kaks aastat. Peksasaamisi, noahaavu, põrutusi, sinikaid ja alandust oli ühe noore hinge jaoks palju. Lisaks visati ta ka koolist välja kaasõpilase väärkohtlemise eest, lükates mind kooli trepist alla ja tagudes mind mööda seinu. Selle suhte jooksul jäin ma ka rasedaks, mis lõppes abordiga. Saan selle hetkel vaid tänu...

NB! Nimi muudetud. Saime internetis tuttavaks. Alguses oli kõik super, nii voodis kui ka mujal. Siis mingil hetkel hakkas mees kahtlast panema. Pihta hakkas vaimne terror. Palus raha saata, kui ei saada, siis teeb kellelegi liiga. Saatsin raha. Andsin veel enda teise pangakaardi talle, kuna tal oli palju laene kaelas, siis palus kas saaksin teda aidata. Kui vastasin, et ma tõesti ei saa, siis palus sms laenu võtta, mida ma tegingi KORDUVALT, sest ma armastasin ja tõesti uskusin, et ta maksab tagasi. Siis kolisime kokku ja tal hakkas alkoholiga probleemid. Valasin ta alko ära ja ta tuli kallale. Ja ma andsin andeks jälle, sest armastasin. Kallale tulekuid oli palju, ta ise muidugi neid ei mäleta. Küll ta mõjutas mind mitte oma sõbrannadega suhelda ja vanematega. Ma ei suhelnudki nendega, sest nad ju mōjusid mulle halvasti nagu sisendati. Siis ühel ōhtul vanad klassikaaslased kutsusid välja istuma, ei midagi erilist. Seda hõõruti mulle 1.5 aastat nina alla. Küll ta lub...